Ehk siis sellest, kuidas minu kodukandis on see ainus meelelahutus.
Meil koju varutud üsna palju kokaraamatuid ja pole ka esimene juhus, kui ma hommikul ärkan, söön hommikust ja joon hommikukohvi ning hakkan neid eelenavlt mainituid raamatuid sirvima ja mõtlema, et mida võiks kodus teha.
Täna oli kavas valmistada Anni Arro röstitud küüslaugu -kukeseenekooresuppi . See oli üsna mõnusalt kreemine ning maitsev, aga jõudsin järeldusele, et oleks võinud teha küüslaugu-tomatisuppi, sest see pakatab värskusest.
Tulles tagasi juhtlause juurde, siis tõesti täna vaatasin internetist retsepte, avastasin kukeseene-suvikõrvitsa quiche, mida muudan, lisades brokolit. Katte osas ma veel kindel pole, kombineerin erinavte retseptide vahel . Kuna tänane leid ja eesootavad maitseelamused tegid tuju heaks, siis see emotsioon püsis päris kaua.
Eelnevatel päevadel sai käidud Rootsis ning söödud Rootsi lauas, magu on oma mitmemeetrine nüüd. Jalutasin siis Tõnniga 13 km mööda põlde ja metsi ning rääkisime, kudias tahaks olla Tartus ja nautida kohvikutoitu.
Mulle meeldib küll süüa teha, aga kõige mõnusam on siiski kõhtu täita gurmee kombel toitlustusasutuses. Eriti hea on seda teha vihmase ilmaga ( ehk siis sügisel, siis kui puud on koledalt ära närbunud ja tänavad porised ja olemine "ligane") mõne sõbrannaga, nautida kooki ja Lattet ja pläkutada elust-olust.
Aga praegult tahaksin tänada oma vanemaid, et nad võimaldavad mul Tartusse kooliminekut ja et nad üldse kokkuvõttes suurepärased on ja kuidas mul vedanud on, et olen leidnud endale uusi vapustavaid sõpru ja muidugi vanad head on ka sügaval südames.
Tuli lihtsalt selline hellushoog, nüüd lõpetan ja lähen joon musta teed. :)
No comments:
Post a Comment